Nädalaga naine ja laps!

Hoolimata sellest, et ma ei tahtnud enam Islandile tagasi tulla märtsi alguses, olen ma üliõnnelik. Lihtsalt Vabariigi aastapäeva aegne nädalavahetus oli super ja edasised sündmused veel suurpärasemad...
Kui oma teist poolt kohtad, jalutad ringi ja oled õnnelik ning mõistad, et ei saa temata olla, ei saa enam olla poolik, sest tead mis tunne on olla tervik.

ei jõua enam

Ma tahan siit minema....

Kell on 14:32 ja ma olen juba vihastunud vist 100 korda täna... Probleem siis selles, et elan väikeses maakohas, suhteliselt Viljandi lähedal. Iseenesest mulle meeldib siin olla. Kuid paari viimase aasta jooksul on siin elamine võimatuks muutunud. Ühistu esimees teeb seda mida heaks arvab ja käitub nagu lapse meelne. Jätab kõik tegemised pooleli ja lihtsalt mõnitab teisi elanikke peale oma 2 sõbranna. Ilus kena kodu on ära sitatud, katus tilgub ja autosid ei ole enam kuskile parkida - igal pool vedelevad ainult mingid küttepuud. Ühistu kassast makstakse mingeid mõttetult suuri summasi lambi tegemiste eest. Suvel ei niidetud isegi muru, kuid ühistu esimees maksis selle eest iseendale 1000.- kuus...
Ja kui pakun oma ideed välja kuidas kodu koht taas elamis kõlblikuks muuta siis sõimatakse mind debiiliks ja saadetakse lihtsalt putsi. Ma ei suru oma tahtmist peale ega tee seadusi vaid tahan, et arvestatakse kõigi korteri omanike soovidega ning tähtsamaid otsuseid arutataks ja antaks sõna kõigile. (täpsemalt nii nagu on ka  eesti seadustes nõutud) Enamik naabreid suhtub siinsetesse probleemidesse umbes nii, et "jah, on probleem ja asjad on ülemõistuse läinud aga mida mina väike pensionär saan sinna teha." Olen kõigile seletanud millised on meie õigused ja kohustused aga tundub, et kedagi ei koti mis edasi saab...
Ma lihtsalt ei saa aru kuidas saab nii nahhaalselt ja isekalt teistesse inimestesse suhtuda. Kusjuures asjad on nii hulluks läinud, et me mõtleme siit ära kolida... ja me pole ainukesed, ühed naabrid on juba oma korteri müüki pannud... Lihtsalt ei jõua enam neid igasugu ebameeldivaid üllatusi vastu võtta...

12 november

Väike vestlus Kadriga pani mind mõtlema miks ma ei pea blogi. Nagu näha siis tulemus on siis siin. (Aitähh sulle kallike!)

Pidin muidu täna hommikul minema Islandile Reikjavikki, kuid juhtus nii, et viimastel tundidel ennem lendu avastasin netis ennast lennule registreerides, et mu piletiga on mingi jama. Saatsin siis Tomile islandile sõnumi, et kas saab kontrollida koos Gummyga (Tema on siis üks islandlane kelle juures ma töötama hakkan ja Tom ehk Toomas on hea sõber kes on juba praegu islandil.). Tulemuseks oli siis see, et kell 2:37 sain teada, et mul ei olegi piletit. Gummy oli mulle pileti broneerinud ning unustanud selle eest maksta. Juhtub ikka.... 

Hommikul oli vist kodustele suur üllatus kui ma ikka veel kodus olin... Ema mõtles juba, et jäin lihtsalt magama...

Aga ennem kella ühte olid mul postkastis juba korralikud piletid 15 novembriks... see kord siis on pilet makstud ja reaalselt taskus. Nüüd siis lendan hoopis õhtul mitte hommikul. Mulle on see uudne kogemus, sest ma ei ole kunagi pimedas lennanud ning ei ole ka veel sattunud Copenhageni lennujaama. 

Ülejäänud päeva olen kodus olnud, pole isegi õues käinud. Olen arutanud siis emaga tema ülikooli lõputöö teemal ning tegin talle küsitlustulemuste kokkuvõte. Päris nutune on meie järeltulijate teadmine kuidas käituda kui keegi kiusab sind internetis. Ainult 8% lastest räägivad oma vanematele kui keegi mõnitab neid.... Huvitav on see ka, et 5,7% on nõus teatama politseisse. Päris mõtlema panev nr! Kas siis tõesti on vanematel oma lastest nii savi ja lapsed ei suhtle oma vanematega? Või siis lapsed on ääretult iseseisvad? Enda poja kohta tean ma enda arvates palju ja olen talle tutvustanud erinevaid ohte ning tean mis ta internetis teeb ja kus käib. Kurb on ka see, et õelaid lapsi on umbes kolmandik - nad kiusavad teisi lihtsalt igavuse peletamiseks ja nalja pärast.

Ehk vaatab kunas ma jälle kirjutan... Ja lepime kokku, et kirjavigu ja vormistust me siin ei arvusta ega loe....