Pidin muidu täna hommikul minema Islandile Reikjavikki, kuid juhtus nii, et viimastel tundidel ennem lendu avastasin netis ennast lennule registreerides, et mu piletiga on mingi jama. Saatsin siis Tomile islandile sõnumi, et kas saab kontrollida koos Gummyga (Tema on siis üks islandlane kelle juures ma töötama hakkan ja Tom ehk Toomas on hea sõber kes on juba praegu islandil.). Tulemuseks oli siis see, et kell 2:37 sain teada, et mul ei olegi piletit. Gummy oli mulle pileti broneerinud ning unustanud selle eest maksta. Juhtub ikka....
Hommikul oli vist kodustele suur üllatus kui ma ikka veel kodus olin... Ema mõtles juba, et jäin lihtsalt magama...
Aga ennem kella ühte olid mul postkastis juba korralikud piletid 15 novembriks... see kord siis on pilet makstud ja reaalselt taskus. Nüüd siis lendan hoopis õhtul mitte hommikul. Mulle on see uudne kogemus, sest ma ei ole kunagi pimedas lennanud ning ei ole ka veel sattunud Copenhageni lennujaama.
Ülejäänud päeva olen kodus olnud, pole isegi õues käinud. Olen arutanud siis emaga tema ülikooli lõputöö teemal ning tegin talle küsitlustulemuste kokkuvõte. Päris nutune on meie järeltulijate teadmine kuidas käituda kui keegi kiusab sind internetis. Ainult 8% lastest räägivad oma vanematele kui keegi mõnitab neid.... Huvitav on see ka, et 5,7% on nõus teatama politseisse. Päris mõtlema panev nr! Kas siis tõesti on vanematel oma lastest nii savi ja lapsed ei suhtle oma vanematega? Või siis lapsed on ääretult iseseisvad? Enda poja kohta tean ma enda arvates palju ja olen talle tutvustanud erinevaid ohte ning tean mis ta internetis teeb ja kus käib. Kurb on ka see, et õelaid lapsi on umbes kolmandik - nad kiusavad teisi lihtsalt igavuse peletamiseks ja nalja pärast.
Ehk vaatab kunas ma jälle kirjutan... Ja lepime kokku, et kirjavigu ja vormistust me siin ei arvusta ega loe....
Nii nunnu:D. Kui me muidu ei satugi tihti rääkima, siis vähemalt saame yksteise blogisid lugeda!
VastaKustuta